TERVISEDENDUS

TERVISEDENDUS

Tervisedendus on rahvatervise valdkonna iseseisev haru. Tervisedenduse fookuses on inimese igapäevast käitumist kujundavad sotsiaal-majanduslikud tegurid ning nende mõjutamine. Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organization) defineerib tervisedendust (health promotion) kui protsessi, mis aitab inimestel saavutada kontrolli oma tervisemõjurite üle. 

Tervisedendaja peamised tegevussuunad:

  • kogukondade ja gruppide suutlikkuse arendamine toimetulekuks kohalike terviseprobleemide lahendamisel;
  • erinevate poliitiliste otsuste ja seadusandluse mõjustamine tervist toetavate otsuste saavutamiseks;
  • partnerluse arendamine erinevate sektorite ja institutsioonide vahel terviseprobleemide käsitlemiseks;
  • elanikkonna tervisealase teadlikkuse ja oskuste arendamine;
  • toetusgruppide käivitamine haavatavatele gruppidele toetava keskkonna loomiseks;
  • terviseteenuste ja nõustamissüsteemi loomine ja elanikkonna tervisesituatsiooni analüüsimine.

Tervisedenduse õppekava eesmärk on tagada rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteetne rakenduskõrgharidus töötamiseks rahvatervise valdkonnas ning võimaldada üliõpilasel omandada kutsealal töötamiseks ja magistriõppes edasiõppimiseks vajalikud kompetentsid.

Näited tervisedendaja võimalikest töökohtadest:

  • tervisedenduse spetsialistina omavalitsusliitudes, omavalitsustes, lasteaedades, koolides;
  • spetsialisti või projektijuhina Tervise Arengu Instituudis, Eesti Haigekassas;
  • spetsialistina Sotsiaalministeeriumis ja teistes ministeeriumites;
  • projektijuhi või spetsialistina mittetulundusühingutes, eraettevõtetes.  
Tervisedenduse eellugu

Tervisedenduse eriala algus Euroopa arenenud riikides jääb seitsmekümmendate aastate algusesse. Peale Maailma Terviseorganisatsiooni poolt algatatud Ottawa Harta (1986) vastuvõtmist laienes nimetatud valdkond ja spetsialistide väljaõpe Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas ning Austraalias. Nimetatud deklaratsioonis määratleti esmakordselt tervisedenduse valdkonna töötajate kohustused ja vajalikud tegevussuunad. Alates kaheksakümnendatest aastatest on loodud tervisedenduse eriala õppeprogrammid paljudes arenenud riikides, käesolevaks ajaks ka paljudes Aafrika, Aasia ja Ida-Euroopa maades. Välja on kujunenud  tervisedendust hõlmav uus teadusharu ‒ salutoloogia ehk tervise arengu õpetus. See hõlmab neid protsesse, mis loovad, arendavad ja toetavad inimese tervist ja heaolu.

 

Eestis alustati tervisedenduse valdkonna arendamisega Sotsiaalministeeriumi moodustamise järgselt 1993. aastal, kui selle struktuuris loodi minister Marju Lauristini algatusel uudne rahvatervise osakond eesmärgiga saavutada üleminek haiguskeskselt tervishoiupoliitikalt tervisekesksele poliitikale.

 

1997. aastal loodi Eesti Tervisedenduse Ühing (ETÜ).

 

Tervisedenduse kui eriala arengust Eestis saab põhjalikuma ülevaate raamatust „Paikkonna tervisedendus 20“