Kogemusintervjuu õppuriga: Kevin Sakermaa, õde

Kui kaua sa oled õe õppekaval õppinud ja kui kaua õpingud kestavad? 

Praeguseks olen õe õppekaval õppinud pea kaks aastat ning õpingud kestavad kokku kolm ja pool aastat.  Lõpudiplomi saan 2024. aasta kevadel. 

Kuidas õppetöö toimub?  

COVID-19 tõttu toimuvad hetkel seminarid ja loengud enamasti veebis. Esimesel kursusel toimusid enamus teooriatunde õnneks ikkagi kontaktõppena kõrgkoolis kohapeal ja tänu sellele jõudsin ka oma õpperühmast kaasüliõpilaste nimed ja näod kokku panna.  

Tunniplaan on aga väga varieeruv. On perioodid, mil oleme esmaspäevast reedeni kell 8.00-17.00 arvuti taga ja on perioodid, mil paar korda nädalas käime kõrgkoolis kohapeal praktikumis. Praktikumides keskendume teoorias õpitu praktiseerimisele. Üldiselt siiski ei ütleks, et õppetöö hirmus kurnav oleks, kuid esimesel aastal vajas veidi harjumist korraga erinevate teemade käsitlemine. See meenutab veidi gümnaasiumit, kus päevas osaled erinevates tundides, kuid kõrgkoolis on kõikidel õppeainetel midagi ühist, mis aitab hiljem tervikliku pildi luua. 

Miks sina õe õppekavale õppima asusid? 

Kindlasti ei olnud tervishoid ja meditsiin mul esimesena mõtteis, kuna ei arvanud, et sellesse valdkonda sobida võiksin. Keskkooli ajal oli mul isegi väike kriis, kuna ei teadnud, mida pärast lõpetamist edasi teha. Tolleaegses töökohas oli aga olukord, kus mul tuli osutuda esmaabi ning nägin pealt kiirabibrigaadi tegutsemist. Vestlesime ka veidi brigaadi juhiga, kes mu tegutsemist tähele pani. Ta andis oma kontakti ja oma vabast ajast selgitas ta mulle õdede tööd, nende vajadust ja kuuluvust meditsiinisüsteemis. Tänu temale sain ma ka töövarjuks kiirabisse, kus nägin tervishoiutöötajate ohverdamisi, põnevust, eetikat, raskusi ja kiiret tempot - see kõik äratas minus huvi uurida õenduse kohta täpsemalt ning motiveeris mind pärast keskkooli lõpetamist kandideerima õe õppekavale. 

                                                                        Kevin Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogus

Millised isikuomadused peaksid õel kindlasti olema? 

Kõige tähtsam on, et inimene on ise õendusest huvitatud ja naudib seda tööd - nii saavad olla rahul ka patsiendid ja kolleegid. Olen praktika käigus kohanud õdesid, kes on läbi põlenud õdede puudusest tingitud töökoormusest ja suurest vastutusest mitme patsiendi ees, kuid ikka naeratavad ja võtavad aega, et patsientidega tegeleda. Nad on iga kollektiivi kuldne kese - nad on abivalmid, proovivad leida lahendusi erinevatele olukordadele ning lähenevad probleemidele südame ja peaga. Sellised õed on minu inspiratsiooniks! 

Levinud on ikka veel arusaam, et õe amet on justkui rohkem naistele ja eks peamiselt tulevad ka õppima tütarlapsed ja mõned üksikud noormehed. Kuidas julgustaksid teisi noormehi õppima tulema? 

Otseselt ei ütleks, et see on arusaam, vaid pigem eelarvamus või harjumus varasematest aegadest, et õe ametis on naised. Mind on praktika jooksul tihti küsitletud, mis alal ma arstiteaduses spetsialiseeruda soovin või millal ma mõne patsiendi haiglast välja kirjutan ning kui vastan, et õpin õeks, siis inimesed pigem rõõmustavad alati ja on toetavad. Seda küsivadki pigem vanemad inimesed, kes on omal ajal harjunud nägema, et õe rollis on naissoo esindajad. Kummutada seda minu arvates ei saagi, pigem tuleks leppida, et maailm on muutuv ja arenev ning vahel tuleb sellele muutusele kaasa aitamiseks lihtsalt inimesele sõbralikult naeratada. 

Noormehi julgustan ja ootan kindlasti õppima, sest siin ei ole midagi karta. Eks ka minul oli algul hirm, et järsku ei leia ma teiste üliõpilastega, kes on peamiselt neiud, ühiseid jooni ja jään õpingute ajaks sõprade või sõbrannadeta. Saan kinnitada, et see oli kõigest inimlik hirm ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppides ei saa see reaalsuseks osutuda. Seega tulge aga kõik neiud ja noormehed seda vahvat ametit õppima! 

Kuidas näeb välja kandideerimine õe õppekavale ja kuidas soovitad selleks valmistuda? 

Esmalt tuleb SAIS.ee keskkonnas esitada nõutavad dokumendid nagu näiteks gümnaasiumi lõputunnistus. Seejärel toimub üldine vastuvõtutest, kus hinnatakse kandidaadi funktsionaalset lugemisoskust ja õigekirjaoskust ning lõpuks ka vestlus, kus hinnatakse kandidaadi õpimotivatsiooni, suhtlemisoskust ja muud sellist. 

Vastuvõtutesti jaoks soovitan üle korrata mõned peamised eesti keele õigekirjareeglid. Vestlusel on peamine jääda iseendaks. Kindlasti võiks enda jaoks läbi mõelda vastuse küsimusele “miks sa õeks soovid õppida?”. “Soovin inimesi aidata” ei ole halb vastus, kuid soovitan seda ka põhjendada: miks sa arvad, et keegi abi vajab, milles neid aidata soovid, miks see nii on ja kust see soov tuleb. Ei ole vaja ette valmistada A4 lehekülje pikkust teksti – lihtsalt jää iseendaks ja räägi põhjendatult, mida südames tunned. 

Kas sa töötad ka õpingute kõrvalt? Mida teistele soovitaksid, kes töötavad ja õpivad samaaegselt? 

Hetkel ma töötan Põhja-Eesti Regionaalhaigla Seewaldi korpuses, Psühhiaatria kliinikus, kus ma olen hooldaja. Kindlasti on mingis osas raske töötada ja õppida samaaegselt, kuid õendusjuhid mõistavad ja toetavad õpinguid ning alati on nad väga vastutulelikud.  

Muidugi nõuab see ajaplaneerimise oskust ja ei tohi kogu möllu sees ära unustada iseennast. On intensiivsemaid perioode, kui ongi esmaspäevast reedeni kool ja nädalavahetustel töö. Minul on sellega aidanud toime tulla see, et pärast sellist perioodi võtan puhkuse ja hoolitsen enda eest. Kui endal on hea, siis saab ka teisi aidata. Minu hea nõuanne on veel see, et kui tunned raskust või tekib väsimus, siis ära karda sellest rääkida mõnele lähedasele inimesele – minu jaoks on vaid 30 minutit vestlust vahel see, mis terveks nädalaks naeratuse näole toob. 

                                                                     Kevin pärast esimese kanüüli paigaldamist

Mis on õeks õppimise juures kõige toredam? 

Kindlasti see segu akadeemilisest ja humanitaarsest lähenemisest ning see, et sa näed oma silmaga tulemusi. Vahel vaid see naeratus inimestelt pärast nende mure ära kuulamist jääb sulle meelde pikemaks ajaks ning kõik, mis sa tegid oli ainult kuulamine. Kui sa suudad leida vastuse, miks ainult kuulamine on juba suureks abiks, siis minu jaoks oled sa sisemiselt õeks loodud. 

Mis on õeks õppimise juures olnud kõige keerulisem ja kuidas raskustest üle olla? 

Siin tuleb mängu iseenda eest hoolitsemine ja akadeemiline pool. Väga palju on reaalaineid nagu näiteks anatoomia ja füsioloogia, farmakoloogia, uurimistöö metoodika, haigusõpetus jne. Nende kõikide omandamiseks peab tõesti aega võtma ning seejuures ei tohi mitte kunagi unustada iseennast ja alati tuleb end tunnustada iga edusammu eest. Tasub meeles pidada, et õppuri kõige suuremaks toeks on need, kes klassiruumis istuvad tema ees, taga ja kõrval ning loomulikult see, kes peeglist vastu vaatab. Ühiselt saadakse kõigest üle ja kunagi ei tohiks karta küsida abi ega nõu. Mulle on eluks ajaks meelde jäänud ühe toreda patsienti lause: “küsija suu pihta ei lööda”.  

Kus saab õe haridusega töötada ja kas õdedel tööd jagub? 

Pigem tekib töökohti pidevalt juurde ning neid valikuid, kus õe haridusega töötada saab on väga palju. Näiteks avalikus sektoris (haiglad, kiirabi, koolid), erasektoris (perearstikeskused, erakliinikud, koduõendus, hooldekodud) või siis alustada ettevõtlusega. Murekoht on see, et õdede puuduse tõttu haiglates on paljud õed tegemas ületunde, mille tõttu on nad kurnatud ja mõned omakorda lahkuvad töölt. Haiglad väga vajavad õdesid juurde ja seetõttu on kõik oodatud õe erialale õppima, et tulevaste õdedena seda tõsist olukorda leevenda. 

Õe amet on ju väga vastutusrikas – koolist poppi teha ilmselt ei tasu. Kui aga on vältimatuid olukordi, kus tuleb loengutest või praktikumidest puududa, kui keeruline on taas ree peale saada? Kuivõrd tulevad õppejõud tudengitele vastu? 

Tudengid ja õppejõud on kõik inimesed ning selliseid vältimatuid olukordi tuleb ikka ette. Kui tudeng näitab üles initsiatiivi ja soovi teadmisi omandada, siis on õppejõud alati toetavad ja tulevad tudengile vastu. Kindlasti ei tohiks puudumistesse kergekäeliselt suhtuda ja pigem tuleb leida võimalusi, et tundidest ikka osa võtta. Lõppkokkuvõttes on ju ikkagi tudeng see, kellel neid teadmisi ja oskusi vaja on, et töömaastikule siseneda – seega tuleb ikka ise usin olla, siis on kõik võimalik. 

Mida soovitaksid neile, kes mõtlevad õe õppekavale õppima asumisest, kuid kõhklevad veel? 

Kui sul on hingel veel küsimusi või segadust seoses õpingutega, siis pöördu julgelt kellegi poole, kes õpib õeks või pane teele kirjake meie üliõpilas- ja õpilasesindusele esindus@ttk.ee. Oleme alati valmis vastama ja muresid lahendama! Kui aga tunned hirmu, et järsku õe eriala ikka ei sobigi sulle, siis ära muretse – iga eriala ei olegi kõikidele ja sa ei ole sunnitud kõrgkoolis neid aastaid läbi istuma. Ehk tekib huvi hoopis mõne teise eriala vastu meie kõrgkoolis? Kui ei proovi, siis ei saagi teada! 

Sa oled lisaks kõigele ka liige üliõpilas- ja õpilasesinduses - räägi veidi, mis on üliõpilasesinduse eesmärk ning mis on sinu ülesanded seal? Miks võiksid teised liituda üliõpilasesindusega? 

Üliõpilas- ja õpilasesinduses olen hetkel aseesimees. Meie eesmärk on kõikide üliõpilaste- ja õpilaste eest seista, kui neil on mingi probleem või mure. Üks osa sellest eesmärgist on ka aidata kõikidel õppuritel saata õpingute aeg mööda võimalikult vägeva, meeldejääva ja edukana. Selles osas on meil alati oodatud uued liikmed ja mitte seepärast, et koosseisu niivõrd suurendada, vaid pigem selleks, et üliõpilasesinduses oleks võimalikult erineva taustaga liikmeid. Nii suudame alati panna kokku kõige meeldejäävamad ja ägedamad üritused ning lahendused. 

Tutvu vastuvõtuga!