Ülle Ernits: Eesti ühiskond vajab rohkem rakenduskõrgharidust, mitte vähem

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor ja Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees Ülle Ernits kirjutab Äripäevas ilmunud arvamusloos, et tööjõukriisi ei ole võimalik lahendada ilma tugevate rakenduskõrgkoolideta olukorras, kus tippspetsialistide puhul on uue tööjõu vajadus koguni 50% suurem kui vastav pakkumine kõrgharidusõppest.

Ülle Ernits: Eesti ühiskond vajab rohkem rakenduskõrgharidust, mitte vähem

Eesti majandust kummitab kõrgharitud tööjõu puudus. Tööturule sisenevate noorte arv väheneb, kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid lahkuvad vanaduspensionile ja ettevõtjad ei leia enam vajaliku kompetentsiga tööjõudu. Prognoosid näitavad, et tippspetsialistide puhul on uue tööjõu vajadus koguni 50% suurem kui vastav pakkumine kõrgharidusõppest. Kui kõrghariduse rahastamine külmutatakse, seisame silmitsi tööjõukriisiga, mis saab piduriks Eesti majanduse arengule ja konkurentsivõimele. 

Valitsuse plaanide kohaselt jääb riigipoolne kõrghariduse rahastamine 2026. aastal püsima 284 miljoni euro juurde ning aastail 2027–2030 kõrghariduse rahastus ei tõuse. Kuigi kulude kokkuhoid on keerulistes oludes mõistetav, toob hariduse alarahastamine kaasa pikaajalisi negatiivseid tagajärgi nii majandusele kui ka ühiskonnale tervikuna. Rahastuse piiramise asemel tuleks kõrghariduse finantseerimismudel ümber korraldada tööturu vajadustest lähtuvalt ning leida täiendavaid võimalusi eraraha kaasamiseks.

Kahanev rahvastik seab rakenduskõrgharidusele kõrgendatud ootused
Eesti tööturg seisab silmitsi kasvava tööjõupuudusega, mille põhjuseks on rahvastiku vananemine ja tööealise elanikkonna kahanemine. 2023. aastal avaldatud OSKA üldprognoos 2022–2031 (https://uuringud.oska.kutsekoda.ee/uuringud/oska-uldprognoos) näitab, et Eestis on igal aastal vaja umbes 18 000 uut töötajat, kuid tasemeõppest jõuab tööturule alla 16 000 inimese aastas. Suurim puudus saab olema just tipp- ja keskastme spetsialistidest. Erilist muret valmistab see tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande valdkondades, kus vananev rahvastik suurendab teenuste nõudlust, samas kui suur hulk praegusi spetsialiste suundub vanaduspensionile. Samuti on püsiv tööjõu puudujääk inseneerias, kus tehnoloogia areng ja rohepööre võimendavad vajadust veelgi. Rakenduskõrghariduse rahastuse külmutamisel spetsialistide defitsiit vaid süveneb, ning hakkab lisaks ettevõtlusele takistama ka teatud avalike teenuste pakkumist.

Aasta-aastalt aina tõsisemalt lahti rulluvat tööjõukriisi ei ole võimalik lahendada ilma tugevate rakenduskõrgkoolideta, kes võtaks enda kanda nii alles tööellu sisenevate noorte väljakoolitamise kui tööturu nõudmistest lähtuva täiskasvanute täiend- ja ümberõppe. Eesti ettevõtete konkurentsivõime saab otseselt sõltuma sellest, kui hästi meie haridussüsteem suudab kohaneda kasvanud nõudmistega.

Rahastamist tuleb muuta täpsemaks, mitte vähendada
OSKA raportites kirjeldatud spetsialistide puuduse tingimustes ei ole rakenduskõrghariduse mahtude külmutamine või vähendamine mõeldav. Vastupidi, vajadus rakenduskõrgharidusega töötajate järele on suurem kui kunagi varem.

Kõrgharidust nähakse sageli pelga kuluartiklina, kuid tegelikult tuleks seda käsitleda kui strateegilist investeeringut tulevikku. Mida kõrgemini haritud on tööjõud, seda suuremat majanduslikku ja ühiskondlikku tulu suudetakse luua. Riik peaks võtma asjatundliku investori rolli, ning suunama ressursse sinna, kus pikaajaline kasu kõige suurem, toetades eelkõige valdkondi, mis aitavad suurendada Eesti konkurentsivõimet ja innovatsioonivõimekust. Kõrgharidusse panustatud raha jõuab tulevikus mitmekordselt riigi rahakotti tagasi kõrgemate maksutulude, parema tööhõive ja kõrgema elatustaseme kaudu.

Tulevane rahastusmudel peaks senisest enam lähtuda riiklikust tellimusest, tagades täiemahulise riikliku rahastuse eelkõige nendele õppekavadele, mille lõpetajatest on Eesti tööturul strateegiline puudus. OSKA tuleviku-uuringute näol on vajaminevad analüüsid juba tehtud ning arusaam pikaajalisest tööjõuvajadusest valdkondade kaupa olemas. Tööturu nõudlusest lähtuv finantseerimismudel aitaks õppima asujatel teha vastutustundlikke valikuid, ning arvestaks senisest enam ühiskonna ootustega kõrgharidusele.

Eraldi tuleks üle vaadata akadeemilise ja rakenduskõrghariduse õppe- ja rahastusmahtude vahekord. Rakenduskõrgharidus on kulutõhusaim kõrghariduse vorm, kuna täidab otseselt Eesti majanduse ja tööjõuturu vajadusi. Ka teadus- ja arendustegevuse puhul tuleks suurendada rahastamist rakenduskõrgkoolides, et siduda rakendusuuringud otsesemalt ettevõtetes aset leidva innovatsiooniga.

Alternatiivsed rahastusvõimalused
Riikliku rahastuse tõhusam suunamine on aga vaid üks osa lahendusest. Oluliselt rohkem tuleb haridussüsteemi kaasata eraraha, nii tudengitelt kui ettevõtetelt.

Kõrgkoolid pakuvad praegu mitmeid õppekavasid, mis on õppijate seas populaarsed ja mille õpetamiseks on kõrgkoolidel olemas vajalik pädevus, kuid mille tööjõuturu nõudlus on madal või mille lõpetajad ei pruugi oma erialal töötada. Taolistel erialadel õppimine peaks muutuma täielikult või vähemalt suures ulatuses tasuliseks. Praegu puudub kõrgkoolidel võimalus täismahus eestikeelse kõrgharidusõppe hüvitist küsida. 

Samuti peab Eesti kujundama selge ja sihitud talendipoliitika, ning kõrvaldama bürokraatlikud takistused välistudengite siia meelitamiselt. Eestis õppivad ja praktikal viibivad välistudengid panustavad rahaliselt õige mitmel moel - läbi õppemaksu, tarbimise ja ka tööturul osalemise. Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainori rektor Andrus Pedai on arvutanud (https://www.err.ee/1609546954/andrus-pedai-10-000-valistudengit-on-eest…), et kui Eestis õpiks 11 000 välistudengit, siis see tooks kõrgharidussüsteemi 82,5 miljonit eurot lisaraha aastas.

Täielikult alarakendatud on ettevõtete ja tööandjate kaasamine kõrghariduse rahastamisse. Strateegiliselt mõtlevad ettevõtted saaksid teha koostööd rakenduskõrgkoolidega ning õppemaksu osalise tasumise, praktikaprogrammide ja stipendiumite abil endale vajalikke spetsialiste välja koolitada. Ettevõtjad, kes jäävad lootma ainult riiklikule rahastusele, võtavad sellega riski jääda ühel hetkel spetsialistide puudusse.

Rakenduskõrgharidus on Eesti majanduse ja tööjõuturu jätkusuutlikkuse seisukohalt kriitilise tähtsusega, ning kahaneva rahvastiku ja kasvava spetsialistide puuduse tingimustes ei saa me endale lubada selle alarahastamist. Rahastuse külmutamise ning õppemahtude vähendamise asemel tuleks kõrgharidus panna hoopis Eestile tulu teenima. Koormust riigieelarvele aitaks vähendada eraraha kaasamine nii tudengitelt kui ettevõtetelt.

Riiklik poliitika peab muutuma paindlikumaks ja ettenägelikumaks, et tagada Eesti kõrghariduse vastavus tööjõuturu vajadustele. Ainult nii suudame tagada konkurentsivõimelise ja tugeva majanduse, kus igaüks saab oma oskusi ja teadmisi võimalikult efektiivselt rakendada. Kui tahame, et Eesti jääks uuendusmeelseks ja konkurentsivõimeliseks riigiks, peame rakenduskõrgharidusse investeerima täna.

Artikkel ilmus Äripäeva arvamusküljel ja seda saab täismahus lugeda SIIN.