Ülle Ernits: me ei saa ise hambaid remontida või oma vereproovi võtta. Tervishoid vajab kümne aasta jooksul 7700 uut töötajat, aga kust?
21.11.2024
Eesti tervishoiusüsteem on silmitsi olukorraga, kus teenust vajavate inimeste arv kasvab kümne aasta jooksul hüppeliselt, kuid teenuse pakkujate ehk arstide ja õdede arv samal ajal langeb. Varem või hiljem tuleb otsustada, kust puuduvad meditsiinitöötajad tulla võiksid, kui meie enda tööjõu järelkasvust ei piisa, kirjutab Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor ja Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esimees Ülle Ernits.
Värske OSKA uuring tervishoiu tuleviku tööjõuvajadusest toob välja, et järgneva kümne aasta jooksul on vaja aina kiiremini hõrenevaid tervishoiuspetsialistide ridu täiendada umbes 7700 uue töötaja võrra – üle poole sellest kuluks pensioniealiste töötajate asendamiseks, veerand tööjõuvoolavuse korvamiseks ning veidi alla 30% kasvava teenusvajaduse katmiseks.
Tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise vahe on aga umbes 1300 inimesega miinuses ehk kõrgkoolidest ei lisandu kaugeltki piisaval hulgal erialase väljaõppega tervishoiuspetsialiste. Lühike vastus probleemile kõlab lihtsalt – koolitame siis rohkem. Sellega on kõrgkoolid vaieldamatult nõus, ka laiemalt oleme seda meelt, et riiklik koolitustellimus ja õppekohtade mahud tuleks viia vastavusse tööjõuturu ja majanduse vajadusega. Viimased on tänu OSKA prognoosidele hästi teada, seda mitte ainult tervishoius, vaid valdkondade üleselt.
Siiski on koolitusmahtude tõstmise juures paar pakilist nüanssi, millega otsuste tegemisel arvestama peame. Esiteks on arstide ja õdede leidmisega kiire ning ehkki tervishoiukõrgkoolid on õendusõpet suurendanud 700 kohani aastas, siis õdesid ikkagi ei jätku. Hiljutisel rakenduskõrgkoolide visioonipäeval „Tarkusele avatud Eesti“ rääkis Regionaalhaigla juht Agris Peedu, et haigla võtaks kohe tööle 200 õde, kui neid vaid oleks.
Teiseks ja pikemaajaliseks probleemiks on Eesti demograafiline olukord, mistõttu pole kõrgkoolidesse oodata piisaval hulgal noori, kes väärikama põlvkonna õigel hetkel välja vahetaksid. Trend ei näita ka muutumise märke, käesolev aasta võib olla viimase 100 aasta jooksul olla esimene, kus Eestis sünnib alla 10 000 lapse. Kõrgema sündimuse perioodi põlvkonnad on praegu küll nii tervishoiusüsteemi kui kogu majanduse ja ühiskonna tugisambaks, kuid varem või hiljem lahkuvad nad tööturult ning muutuvad teenuste pakkujatest nende vajajateks.
Hüppeliselt kasvava vajadusega ei pruugi aga järgmised ja väiksemaarvulised põlvkonnad enam toime tulla, seda mitte ainult suurenevate kulude, vaid ka väheneva inimressursi tõttu. Nagu Tööandjate Keskliidu uus juht Hando Sutter probleemi sõnastas, siis „Kuna peale kasvav maksumaksjate põlvkond on oluliselt väiksem, ei suuda me oluliste muutusteta oma riiki ära majandada.“ Sutteri sõnul peab haridussüsteem kohanduma, et noorte haridus võimaldaks neil tulevikus oluliselt rohkem lisandväärtust pakkuda. Samuti tuleb Eestisse senisest rohkem inimesi mujalt sisse tuua.
Arutelu selle üle, kas hädatarvilikke meditsiini ja tervishoiuteenuseid võiksid pakkuda teistest riikidest pärit spetsialistid, on Eestis seni kui mitte täielikult välditud, siis edasi lükatud kindlasti. Paraku ei ole küsimust enam kuhugi edasi lükata, kui soovime, et meie tervishoiusüsteem oleks jätkusuutlik ja selliseks ka jääks. Küsimust arutati ka rakenduskõrgkoolide visioonipäeval, kus Agris Peedu rõhutas, et tööandjad on pooldaksid välistalentide kaasamist, et neid Eesti rakenduskõrgkoolides koolitada ja meditsiiniasutustes praktikat pakkuda, kuid täna ollakse küsimusega veel lapsekingades.
Otsuste ja arutelu vindumise üheks põhjuseks on keeleküsimus ehk millised spetsialistid ja millisel tasemel peaksid tervishoiusüsteemis töötamiseks esmalt selgeks õppima Eesti keele. Kui tundub üsna loomulik, et õde või radioloogiatehnik suhtleb patsiendiga riigikeeles, siis laboritöötajate puhul võin keelenõue osutuda põhjendamatult piiravaks. Need küsimused pole siiski ületamatud ning üheks lahenduseks võibki siinjuures olla mujalt tulnud spetsialistide Eestis koolitamine, et nad lisaks erialateadmistele omandaksid ka vajaliku keeleoskuse.
Kahtlemata vajavad välistalendid seejuures kindlust, et peale õpingute lõpetamist on nad teretulnud Eestisse jääma ning siinses tervishoiusüsteemis töötama. See eeldab kolmepoolset kokkulepet nii riigi kui tööandjatega, et vilistlastel õpiviisa lõppedes oleks sujuv võimalus ka tööviisat või elamisluba saada. Hea idee pakkus visioonipäeval välja president Kersti Kaljulaid, kelle sõnul võiksime Eestis magistrikraadi saanud välistalentidele anda alalise elamisloa.
Ühel või teisel moel tuleb arutelu avada ning vajalikud kokkulepped saavutada, sest juba täna on selge, et Eesti demograafiline olukord tähendab tervishoiu jaoks väga suurt probleemi, mis võib lähema kümne aasta perspektiivis muutuda ületamatuks. Teist valikut ei ole, sest keegi meist ei saa iseenda hambaid remontida või endalt vereproovi võtta ja seda analüüsida.
Seepärast on Eesti rakenduskõrgkoolid teinud riigile ettepaneku ühtse talendipoliitika väljatöötamiseks ning kõrghariduse, majanduse ja rändepoliitika põhimõtete ühtlustamiseks. Rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu jätkab lähiajal kohtumisi nii ministeeriumite kui tööandjatega ning tänaseks oleme veendunud, et jõuame kõigile osapooltele sobiva ja Eesti vajadustele vastava kokkuleppeni.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehe arvamusküljel ja seda saab täismahus lugeda SIIN.