Ülle Ernits: Aeg on erakorralise meditsiini tehnikute roll ümber mõtestada

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits kirjutab Meditsiiniuudistes ilmunud arvamusloos, et ühiskond peab investeerima erakorralise meditsiini tehnikute (EMT) töötingimustesse, koolitusse, palka ja ametialasesse arengusse. Vastasel juhul riskime sellega, et nende elutähtis töö jääb märkamatuks – seni kuni me seda kõige rohkem vajame.

Ülle Ernits: Aeg on erakorralise meditsiini tehnikute roll ümber mõtestada
Kui Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis 2010. aastal avati erakorralise meditsiini tehniku (EMT) õppekava, oli eesmärk koolitada spetsialiste, kes suudaksid osutada kiiret ja kvaliteetset esmast abi olukordades, kus reageerimiseks on vähe aega ja kaalul on inimese elu. Selle 13 aasta jooksul on EMT-väljaõppe läbinud sadu lõpetajaid, kellest paljud töötavad täna kiirabis või haiglate erakorralise meditsiini osakondades. Õppekava rõhuasetus on olnud praktilistel oskustel ja reaalsetes olukordades tegutsemisel, tänu millele on suur osa lõpetajatest saanud kohe asuda erialasele või vähemalt sellele lähedasele tööle.
Viimased aastad on veenvalt kinnitanud EMT-de vajalikkust. COVID-19 pandeemia ajal olid nad eesliinil: testimispunktides, haiglates ja koduvisiitidel. Ukraina sõda ja julgeolekuolukorra üldine halvenemine on aga teinud ilmseks selle, et kriisid pole midagi puhtteoreetilist - me peame olema valmis ka Eestis. Ning valmisolek hõlmab ka vajaliku hulga spetsialistide õigeaegset väljakoolitamist.
Kasvanud nõudlust haritud spetsialistide järgi kinnitavad ka tööhõivenumbrid: viimase kümne aasta jooksul on EMT-de arv Eestis suurenenud 59%, jõudes 52 spetsialistini 100 000 elaniku kohta. Kokku töötas 2023. aasta lõpu seisuga  tervishoiuasutustes 700 inimest EMT-na – neist 562 kiirabitehniku ja 155 erakorralise meditsiini tehniku ametikohal.

Töö tervishoius ja siseturvalisuses
EMT-d on traditsiooniliselt töötanud kiirabibrigaadide ja haiglate erakorralise meditsiini osakondade koosseisus, tegutsedes patsientide seisundi hindamise, stabiliseerimise, elupäästmisprotseduuride ja transpordi korraldamisega. Nende igapäevatöö nõuab tugevat füüsilist ja vaimset vastupidavust ning oskust langetada kiireid otsuseid olukordades, kus kaalul on inimeste elu ja tervis. Erioskustega erakorralise meditsiini tehnikute roll on kriitilistes olukordades asendamatu – nad on sageli esimesed, kes patsiendini jõuavad ja nende tegevus mõjutab otseselt edasise ravi edukust.
EMT-de töövaldkond on laienenud ka siseturvalisust tagavatesse struktuuridesse. Eestis on välja töötatud koostöömudelid, kus erakorralise meditsiini tehnikud tegutsevad politsei- ja päästeameti meeskondades – näiteks kriisimeeskondades ja patrullides. Lisaks on Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ja PPA koostöös läbinud EMT-väljaõppe ka esimesed politseinikud ja päästjad, kes on võimelised andma esmast abi sündmuskohal enne kiirabi saabumist. 2025. aasta veebruaris alustas õpinguid juba teine kursus.
Tervishoiu, siseturvalisuse ja kaitsevaldkonna põimumine ei ole juhuslik – meie väikese riigi piiratud ressursside juures on ametkondadeüleste ristkompetentside loomine vältimatu.

Kogukonnatöö ja ennetus
Tänapäeva EMT tegutseb üha enam ka kogukondades – ta koolitab, nõustab ja harib. Paljud eriteadmistega spetsialistid viivad läbi elupäästmisoskuste kursusi – esmaabikoolitusi ning CPR-i ja AED-seadme kasutamise õpet, annavad loenguid koolides ja töökohtades ning osalevad kohalike omavalitsuste kriisiplaanide koostamisel.
Elupäästjatest on saanud ka teadmiste ja oskuste edasiandjad, kes panustavad kogukondade valmisolekusse hädaolukordades toime tulema.
Samas on erakorralise meditsiini tehnikute roll muutunud ka töö sisu poolest. Üha enam eeldatakse neilt oskusi ja pädevusi, mis varem kuulusid teiste tervishoiutöötajate – eelkõige õdede ja arstide – töövaldkonda. Tööülesannete ümberjaotamine (inglise keeles task shifting) on nähtus, mille eesmärk on muuta tervishoiusüsteem paindlikumaks, võimaldades teatud protseduure ja otsuseid teha ka neil spetsialistidel, kellel varem polnud selleks volitust või väljaõpet. EMT-de puhul tähendab see näiteks intravenoosse vedelikuravi alustamist, elustamise läbiviimist või patsiendi seisundi jälgimist haiglakeskkonnas – ülesandeid, mida varasemalt täitsid enamasti õed või arstid. Selline praktika suurendab aga paratamatult vajadust EMT-dele suunatud jätkuõppe, täpselt sõnastatud tööpiiride ja selgete pädevusraamide järele.

Väljakutsed ja tulevik
EMT-de töö on füüsiliselt ja vaimselt koormav ning viimaste aastate andmed näitavad, et kuigi töötajate arv on kasvanud, tehakse võrreldes varasemaga oluliselt rohkem ületunde. Samal ajal on alates 2021. aastast langenud üldine töökoormust peegeldav näitaja, mis viitab sellele, et tööd tehakse tihedamalt ja intensiivsemalt – sageli inimeste läbipõlemise hinnaga.
Lisaprobleemiks on tööealise tööjõu vananemine. EMT-de keskmine vanus on 45,4 aastat ning ligi viiendik neist jõuab järgmise kümnendi jooksul pensioniikka. Kuna kutseala eeldab head füüsilist vormi ja kiiret reageerimisvõimet, ei ole see töö, mida saaks ilmtingimata teha kõrge eani. Kutsealale on iseloomulik ka voolavus – paljud liiguvad edasi teistele elualadele. Prognooside järgi tuleb järgmise kümne aasta jooksul asendada umbes 220 EMT-d. Kuigi kooli lõpetab sel perioodil ligikaudu 380 õppurit, jõuab erialasele tööle neist eeldatavalt vaid 210. Tasakaal on habras ja puudujääk võib kiirelt kasvama hakata.
Palgaküsimus on samuti kriitiline. 2023. aastal oli EMT-de keskmine brutopalk 1907 eurot, mis on pisut üle riigi keskmise, kuid viimase kolme aastaga on see kasvanud vaid 3%. Eesti keskmine brutopalk on sama ajaga tõusnud 24%. Selline mahajäämus on suurim tervishoiu kutsealadel ning seab kahtluse alla võime meelitada ja hoida motiveeritud spetsialiste.

Koolitus ja rahvusvaheline võrdlus
Praegu saab erakorralise meditsiini tehnikuks õppida ühe aasta pikkuse kutseõppe kaudu, mis lõpeb 4. taseme kutseeksamiga. Kuigi see võimaldab kiiret tööleasumist, näitab praktika mujalt maailmast, et mitmetasandiline koolitusmudel võiks pakkuda rohkem arenguvõimalusi ja paremat spetsialiseerumist. Näiteks Soomes ja Ühendkuningriigis on EMT-süsteem astmelise ülesehitusega, mis võimaldab töötajal liikuda lihtsamast abilisest kõrgema taseme päästjani.
Eestis töötab kiirabibrigaadides ka inimesi, kes on saanud väljaõppe Kaitseväes või lühema koolituse (nt 400-tunnine programm). Selles olukorras tekib vajadus selgemate kompetentsiraamide ja jätkuõppe järele, et tagada kõigi brigaadiliikmete võimekus ja vastutus selgelt piiritletuna. Lisaks on vaja läbi mõelda ja prognoosida siseturvalisuse ja kaitsevaldkonna vajadus erakorralise meditsiini tehnikute eriala lõpetanute järele, et tagada järjepidev koolitustellimusel ning seeläbi ka vajalik hulk oskusteadmistega reageerijaid.

Kokkuvõte: märkamine, tunnustamine, investeerimine
Erakorralise meditsiini tehnik on midagi enamat kui esmase abi andja - ta on elupäästja. Lisaks on ta õpetaja, nõustaja, koostööpartner ja kriiside ennetaja. Ta on esimene, kes jõuab sündmuskohale – ja tihti viimane, keda patsient enne haiglasse jõudmist näeb.
Selleks et EMT-d saaksid oma tööd teha hästi ka tulevikus, peab ühiskond neisse investeerima: töötingimustesse, koolitusse, palka ja ametialasesse arengusse. Vastasel juhul riskime sellega, et nende elutähtis töö jääb märkamatuks – seni kuni me seda kõige rohkem vajame.
Artikkel ilmus Meditsiiniuudistes ja seda saab täismahus lugeda SIIN.