Persoonilugu - Angela Eensalu-Lind

Täna, 12. mail on rahvusvaheline õdede päev. Tervitame ja tunnustame kõiki pühendunud õdesid - see on väga vastutusrikas amet! Selle tähtsa päeva puhul vastab kõrgkooli persooniloo küsimustele õenduse õppetooli lektor Angela Eensalu-Lind.

Angela Eensalu-Lind
õenduse õppetooli õppejõud-lektor
Töötab Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis alates 22. august 2001

1. Kuidas tähistatakse 12. mail rahvusvahelist õdede päeva?
Kuulun Eesti Õdede Liitu ja igal aastal korraldab liit õdede päeva raames üritusi, millest ma alati ka võimalusel osa olen võtnud. Perearstikeskuses on ka alati õdedele väike üllatus ning koolis on traditsioon rektori ja õenduse õppetooli poolne tervitus. Alati ei peagi midagi suurt olema, tähtis on märkamine ja hea sõna. Loodan, et kõik kollektiivid, kus õed töötavad peetakse neid ka õdede päeval meeles.

2. Kuidas leidsid tee õe erialani?
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis täiesti juhuse tahtel. Meie pere kolis Viljandimaalt Tartumaale, kui lõpetasin 8. klassi. Kindel plaan oli minna keskkooli, aga juba sellel ajal hakkasid niinimetatud katsed keskkoolidesse. Siin võib peaaegu tsiteerida klassikut: "kui mina kohale jõudsin olid klassid juba komplekteeritud". Seega tuli appi võtta plaan B. Minu enda soov oli minna Tallinnasse nahktoodete tehnoloogiat õppima, aga vanemate poolt oli vastuseis. Liiga noor, et üksinda Tallinnasse kolida, minu plaan B ei läinud läbi.  Tartus ei olnud minu jaoks väga atraktiivseid valikud, aga siiski pidin lõpuks seadma sammud Nooruse tänava poole, kus asus tolleaegne Tartu Meditsiinikool. Tegin uuesti kõik põhikooli lõpueksamid, mis olid sisseastumise kriteeriumiks, läbisin need edukalt ja nii algaski õeks õppimine. Ei saa nüüd väita, et ma oleksin tol hetkel olnud väga õnnelik oma valiku üle olnud, aga kindlasti ei olnud ma ka erialavalikus nii pettunud, et pooleli jätta. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas kõik meeldima. Aastaid hiljem lõpetasin veel õe tasemeõppe ja eriõe õppe.  

Tegelikult olid vist mingid märgid juba varases lapsepõlves. Elasin koolieelikuna väikeses maakohas, kus oli mõisahoones haigla. Võin öelda, et suure osa ajast me seal haiglas koos teiste lastega veetsime, sest meie vanemad töötasid seal: kellel õena, kellel arstina, minu ema oli majanduse valdkonnas. Omasin sel ajal juba labori tädidelt saadud väga vajalike "haigla asjadega" punase ristiga karbikest, nii et enamus mänge olid kas haiglas, selle ümber ning karp alati kaasas, et vajadusel siis kohe „abi“ anda.

3. Mis Sulle õe töö juures enim meeldib, kuidas seda õppejõu töös rakendad/saad rakendada?
Töötan praktikas pereõena ning juba 18 aastat ühes Eesti kõrgeima kategooriaga  perearstikeskuses, mis tänaseks on saanud tervisekeskuse staatuse. Olen päris algusest peale uue süsteemi sündi näinud. Olen ise kasvanud, koos sellega ka patsiendid, kes näevad, et õed on üha rohkem iseseisvamad. Mis mulle meeldib õe töö juures? Kõik meeldib. Meeldivad patsiendid, väga toredad ja professionaalsed töökaaslased. Imelik küll, aga ka patsientide erinevad probleemid ja lausa keerukamad probleemid, mis vajavad mitme valdkonna sekkumist. Ja see hea tunne, kui saad patsientidelt positiivse tagasiside ja tänusõnad. Pereõe töös teen iseseisvaid vastuvõtte juba aastaid, kogemust nõustamises on palju, mis ei tähenda, et iga päev midagi uut ei õpi. Patsiente on kogu elukaare ulatuses, mis nõuab ka eriteadmisi erinevate vanuserühmade ja haigusseisundite kohta. Kõike seda rakendan ka üliõpilasi õpetades, vahel on küll ka skeptikud, sest kahjuks on Eesti tervishoius jätkuvalt valdkondade vahelist niinimetatud palli viskamist. Võimalik, et üliõpilane ei ole sellist hästi töötavat perearstikeskust külastanud või on ise patsiendiks kusagil, kus puudub patsiendikesksus. Seda enam teeb meele rõõmsaks, kui praktika lõppeb ja lugedes üliõpilaste praktikatöid siis nii mõnedki leiavad, et just pereõe töö on see mida nad edaspidi teha soovivad.

4. Millega tegeled vabal ajal, mis on Sinu hobid?
Hirmus on küll öelda, aga tundub, et vaba aega jääb üha vähemaks. Olen tegelenud palju spordiga, kunagi ammu kergejõustikuga, veidi hiljem maastikuratta sõiduga ja tennisega. Kahjuks ei luba füüsis enam tegeleda ekstreemspordiga. Pean tõdema, et rattakingad on varna riputatud. Paar aastat tagasi andsime abikaasaga sõrme golfile ja plaanime nüüd asja uuesti tõsisemalt ette võtta, kuna võimalused on kodule nii lähedal. Lihtne oleks minna ja õhtuti paar kolm tundi mängida. Praegu on suurimaks hobiks laste hobide toetamine. Tütar mängib võrkpalli ja poeg jalgpalli, mis tähendab enamasti nädalavahetustel võistlustel käimist ja kaasaelamist. Aga hobi mis on mind terve elu saatnud on lugemine, vahel on lausa kahju kolmandal hommikutunnil raamat käest panna. Kodus on ka väike roheala, olen suhteliselt mugav aiapidaja ja aed on kujundatud nii, et vähe tööd ja rohkem nautimist.

5. Mis on elus kõige tähtsam?
Tähtsaim on minu pere, et neil oleks kõik hästi, oleksid terved ja hoitud. "Minu inimesed", on olnud aastaid ja nad on parimad, nendega võib läbi minna tulest, veest ja vasktorudest. Kolleegid, nii perearstikeskuses kui koolis. Koos on oldud aastaid, jagatud õnnestumisi, rõõme ja vahel ka muresid. Olen õnnelik, et siiani tehtud valikud kaasa arvatud erialased on olnud õiged.

Soovin kõigile õdedele kaunist lähenevat õdede päeva! :)