Persoonilugu - Kadi Lubi

12. mail tähistatakse emadepäeva. Ilusat emadepäeva kõigile! Emadepäeva puhul vastab persooniloo küsimusele tervishariduse keskuse dotsent Kadi Lubi.

Kadi Lubi
tervishariduse keskuse õppejõud-dotsent
Töötab Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis alates 21. august 2018

1. Mida tähendab Sinu jaoks emadepäev, kas ja kuidas seda tähistad?
Ma väljendun nüüd ilmselt emadepäeva kontekstis väga ebapopulaarselt, aga ausalt öeldes emadepäev tähtpäevana ei ole minu jaoks liiga oluline. Ma arvan, et selle peamine põhjus on minu enda suhetes minu emaga – meie suhe on tõesti väga hea, ema on mulle väga lähedane inimene ja vaatamata sellele, et ta elab Pärnus, helistame ja jagame me oma päevasündmuseid igapäevaselt ning kohtume üsna regulaarselt. Seetõttu ei erine emadepäev minu jaoks oma ema suhtes kuidagi, sest mind siiralt huvitab mu vanemate käekäik ja eluolu igapäevaselt ning selles tähenduses on minu jaoks iga päev emadepäev.

Oma lastega seoses olen tegelikult üsna sarnases seisus. Meil on kuidagi nii kujunenud, et igapäevaste rõõmude ja elusündmuste (vahel ka murede) jagamine on nii elementaarne, et me ei pea selleks eraldi ühel päeval aastas aega võtma. Minu jaoks on rõõmustav see, et suuremate lastega on see elusündmuste jagamine ka kahesuunaline – ka mina jagan nendega omi mõtteid, tegemisi jm. Eks me kooki ikka koos teeme-sööme ja ehk saan ka mõne kaardi ja rohkem kallistusi kui tavaliselt. Aga olen oma pere poolt väga hoitud ja nädalavahetuste hommikutel on voodis kohvijoomine tavapärane. Nagu ka ühised lõuna- ja õhtusöögid.

2. Milliseid nippe kasutad töö- ja eraelu tasakaalustamiseks?
Ma arvan, et minu praeguses eluetapis, kus jagan oma elu viie kalli külalisega (loe: lastega), ei ole mul selles mõttes isegi nippe vaja, et elu ise paneb paika selle, millele ja millisel ajaetapil aega pühendan. Nii ongi tööaeg tööasjade tegemiseks ja vaba aja sisustavad lapsed, pere ja hobid nii tihedalt ära, et ega sinna ausalt öeldes töö väga mahugi. Samal ajal pean ma mainima, et ma ei ole kunagi mõtestanud oma tööd kui midagi endast väga eraldiseisvat, see on üks oluline osa minust. Mulle meeldib mu töö ja kui tuleb ka "vabal ajal" häid mõtteid artikli, loengu vm osas, siis võtangi arvuti või vajaliku materjali välja ja teen asjad ära. Nii sageli seda ette ei tule, et pere oleks ennast kuidagi kõrvalejäetuna tundnud. Kui nad mõnikord seda ongi tundnud, siis nad on seda mulle öelnud ja me oleme leidnud mingi kõiki rahuldava kompromissi. Ja samas annab see ka lastele minu arvates hea signaali, et lisaks sellele, et ma olen nende ema, olen ma inimesena veel palju muudki. Minu ja ka nende pärast on vaja, et oleksin aktiivne ka mujal, sest see annab mulle energiat ja tahtmist olla ka neile parem ema, kaaslane.

3. Kuidas leidsid tee õppejõu ametini?
Mulle on alati meeldinud õpetamine kui protsess, ilmselt seetõttu tahtsin väga pikka aega õppida õpetajaks. Ka minu suguvõsas on olnud mitmeid põlvkondi õpetajaid, õppejõude. Nii et olemuslikult oli õppejõuks saamine mulle omane ja pakitses mu hinges väga pikka aega. Elu tegi vahepeal aga oma pöördeid, mistõttu tegutsesin pikka aega hoopis rahvusvahelisel ärimaastikul. Täna, olles esimese õppeaasta lõpusirgel, saan öelda, et kogu see eelnev protsess on olnud minu küpsemiseks ja kasvamiseks väga vajalik. Nii üllatav kui see ka tunduda võib, on väga paljud erasektori kogemused mulle ka tänases töös suureks abiks ja aitavad mõtestada kõrgharidusmaastiku suuremat pilti ning minu kohta selles. Nii et see protsess on olnud selline hästi loomulik ja sujuv kulgemine läbi erinevate elu-, õppimis- ja töökogemuste, mis mind selleks ette valmistasid. Olin juba pikalt tahtnud ka oma karjääris teha kardinaalset pööret, nii et kui ühel hetkel said kokku minu valmisolek ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõudude konkurss, siis oli väga loomulik valik ja otsus kandideerida.

4. Millega tegeled vabal ajal, mis on Sinu hobid?
Hetkel tähendab minu jaoks vaba aeg väga palju siiski seda, et olen koos perega, lastega, aga nendega tegutsemise ja suhtlemise kõrvalt olen ikka leidnud aega lugemiseks ja teatris käimiseks. Armastan väga ooperit ja balletti ning külastan "Estonia" teatrit üsna sageli. Seda armastust kultuurse meelelahutuse vastu proovin edasi anda ka lastele, mistõttu olen viimasel 12 aasta jooksul käinud ka väga palju lastelavastusi vaatamas. Samal ajal hindan väga ka sõnalavastusi, mis sunnivad ennast, lähedasi ja ka ühiskonda hindama, mingisse konteksti asetama. Sageli lahkun teatrist tundega, et tegelikult on meie elus kõik ikka väga hästi. Ma usun, et seda reaalset ja adekvaatset pilti oma elust vajame kõik, et olla veidi enam rahul sellega, mis on olemas ja muretseda või põdeda veidi vähem selle pärast, mis puudub. Ka raamatutest eelistan kas klassikat või ajaloolisi “persoonilugusid”, sest needki aitavad teadvustada, kui hästi elus tegelikult kõik on.

5. Mis on elus kõige tähtsam?
Minu jaoks on elus kõige tähtsam elamine ise, elamisjulgus. See ei ole hulljulgus, aga just olek, kus julgen ja tahan vastu võtta kõik selle, mis tundub huvitav, arendav ja vajalik, sõltumata sellest, mis mu elus parasjagu veel toimumas on või mida kõrvalseisjad sellest arvavad. Vajadust ELADA teadvustasin endale sellisel kujul kümmekond aastat tagasi, kui tundsin, et ei taha ühel päeval ärgata ja tunda, et "oleksin võinud seda teha…" või "kui ma noorem oleksin, siis teeksin…". Samas aga olen alati tundnud, et elada tuleb nii, et iseendale pole piinlik ja halb peeglist otsa vaadata. Meil võib olla palju lähedasi inimesi, aga ainus, kellega elame elu esimesest sekundist viimaseni koos, oleme me ise ja mina tahan iseendaga sõbralikult läbi saada. Isegi siis, kui keegi teine minu valikute peale mõnikord pahandab. Endaga sõber olemine on seda olulisem, et minulgi, nagu ilmselt paljudel, on olnud elus perioode, kus ma pole enda parim sõber olnud. Ja seda aega ma kindlasti tagasi ei taha. Sel põhjusel olen otsustanud elada oma elu täiel rinnal ning mitte teha kompromisse oma sisetunde ja südametunnistusega – see ongi elus minu jaoks kõige tähtsam.