Persoonilugu - Kristiina Didrik

Kuna magistriõppes ei ole tegevusteraapiat Eestis võimalik õppida, omandas kõrgkooli tervishariduse keskuse tegevusterapeudi õppekava õppejõud-assistent Kristiina Didrik oma magitrikraadi hoopis Rootsis, Jönkopingu Ülikoolis. Palju õnne! Kristiina vastab ka seekordsetele kõrgkooli persooniloo küsimustele.

Kristiina Didrik
tegevusterapeudi õppekava õppejõud-assistent
Töötab Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis alates 22. august 2011

1. Sa omandasid tegevusterapeudi magistrikraadi Eestist väljas. Kuidas leidsid tee Rootsi Jönköpingu Ülikooli? Mida sarnast, teistsugust välismaal omandatud haridussüsteemis võrreldes Eestiga välja tood?
Plaan edasi õppida tekkis juba kõrgkooli tööle tulles ja teed selleks aitas leida vana hea Google. Et Rootsi kuulub samuti Euroopa Kõrgharidusruumi nagu Eestigi, siis üldine kõrgharidusmaastik on sarnane. Esimene erinevus oli minu jaoks õppevorm, mis oli e-põhine, kuid mitte ainult Moodle’i mõttes vaid nii, et kõik üliõpilased istusid pildi ja heliga virtuaalses auditooriumis ning arutlesid vastavalt seminariteemadele nii isekeskis kui ka õppejõuga. See oli väga mugav viis viia õpet läbi olukorras, kus üliõpilased asuvad kaugetes piirkondades (meie puhul lausa eri mandritel). Teine erinevus oli ühelt poolt suur paindlikkus kõikvõimalike tähtaegade venimise osas, aga samas ka üliõpilase täielik iseseisvus ja omavastutus oma õpitulemuste eest. Tavaliselt saime kätte ülesanded ja kohustusliku kirjanduse loetelu, mis vahest koosnes rohkem kui kümnest raamatust, ning pidime ise leidma kõik vastused ja esitlema neid seminaris. See välistas igasuguse õpitud abituse, kuid oli samas väga aeganõudev. Natuke tundsin puudust meie üliõpilaste-kesksest lähenemisest.

​2. Kui oluline on Sulle tegevusterapeudi magistrikraad, mis see kõrgkooli õppejõule juurde annab?
Olulisus seisneb eelkõige teadmiste lisandumises, sh laiem pilk nii ühiskonnale kui ka võimalustele olulistel teemadel kaasa rääkida. Püüdsin niipalju kui võimalik panna oma koolitööde teemad Eesti konteksti, et neid saaks meie kõrgkoolis kasutada. Näiteks, kirjutasin kogukonnale suunatud ja ka üliõpilasi kaasava projekti, mida saaks rakendada kõrgkooli lahtiste uste päevadel jt sarnaste ettevõtmiste raames, ning mis seisneb teadmiste jagamises koduse toimetuleku kohta eakatele ja nende lähedastele.

3. Kas soovitad oma eriala kolleegidele omandada haridust välismaal? Kus veel maailmas tegevusterapeudi magistrikraadi omandada saab?
Välismaa on hetkel ainus võimalus omandada tegevusteraapia magister ning Skandinaaviamaades on mitmed programmid ingliskeelsed ja Euroopa Liidu kodanikele tasuta. Edasiõppimine sõltub ka võõrkeelest, mida kolleeg oskab, aga võimalusi on palju nii Euroopas kui ka väljaspool seda. Ma ei ole tegelikult mitte päris esimene eriala magister meie kõrgkooli vilistlaste seas, kuna see au kuulub väga toredale kolleegile Sandra Bissetile, kes elab ja omandas kraadi Šotimaal. Peatselt on Jönköpingi Ülikooli lõpetamas veel kaks meie vilistlast, seega hea algus on juba tehtud.

4. Missugused on Sinu hobid?
Ausalt, ma pole kindel, et neid üsna stiihilisi tujust sõltuvaid vabaajategevusi saab üldse hobideks nimetada, kuna mingit regulaarsust nendes ei ole. Näiteks meeldib mulle lihtsalt lesida ja mõelda, või siis jälle jalutada mere ääres või teha avastusretk mõnda valgesse laiku mu isiklikul Tallinna kaardil. Hea on arvutis kiirust ja tähelepanu nõudvaid mänge mängida, et kõik muud mõtted ajutiselt välja lülitada, või hoopis raamatuid lugeda ja filme vaadata, mis võivad olla nii tõsised kui ka täiesti ajuvabad, ja mille ainus kriteerium on isiklik meeldimine selles ajahetkes. Hiljuti sain maha oma esimese õlimaaliga – seda tahaks veelkord teha, ja samuti joonistada, ja väga-väga tahaks osata laulda või mõnda pilli mängida, aga ehk jõuan ka nende õppimiseni kunagi.

5. Mis on elus kõige tähtsam?
Tunda, et elu meeldib, on mitmekesine ja täis võimalusi, on, keda armastada ja kes vastu armastab. Isiklikust tasandist kaugemale minnes on ülitähtis, et keskkond oleks jätkusuutlikult elu toetav, valitseks rahu ja empaatia, vesi sobiks joomiseks ja õhk hingamiseks, loodus säiliks puhtana, ning inimesed oleksid üksteise jaoks alati olemas ja rõõmsad ka pimedal ja külmal ajal.