Persoonilugu - Siret Piirsalu

Haridus- ja Teadusministeerium kuulutas 2019. aasta eesti keele aastaks - arvukate sündmuste ja tegevustega väärtustatakse eesti keelt ning tähistatakse eesti keele seadustamist riigikeelena sada aastat tagasi. Emakeelepäeva tähistatakse 14. märtsil ja seetõttu vastab persooniloo küsimustele elukestva õppe keskuse juht, eesti keele õppejõud Siret Piirsalu.

Siret Piirsalu
Elukestva õppe keskuse juhataja, keeleõppe õppejõud-lektor
Töötab Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis alates 13. august 2008

1. Kuidas tähistatakse emakeelepäeva, kas ja mida põnevat kõrgkoolis selle päeva puhul ette võetakse?
Mul on väga hea meel, et meie jaoks nii olulisel keelel – eesti keelel – on oma tähtis päev. Tundub ju, et emakeel on nii igapäevane ja tavaline, kuid samas on see nii eriline eestlaste jaoks. Eesti keelt peetakse ilusaks, aga raskeks keeleks. Meil on palju väga ilusa kõlaga sõnu, aga ka keerulisi grammatikakonstruktsioone, mis on näiteks võõramaalastele väga rasked selgeks õppida. Kindlasti räägime emakeelepäeval eesti keele ajaloolisest arenemisest, kirjutame koos traditsioonilist e-etteütlust ja teeme veel nii mõndagi põnevat. Kuna nii Haridus- ja Teadusministeeriumi kui ka teised suuremad keelega seotud asutused on planeerinud erinevaid tegevusi hästi palju terve aasta jooksul, siis anname omalt poolt ülevaate, kus ja millal on võimalik terve aasta jooksul keelega seotud tegevustes osaleda. Pakume ka ise kasulikke tegevusi lisaks emakeelepäeva omadele. Siis on kõigil võimalik osaleda ja soovitan silmad-kõrvad lahti hoida, paneme info nii kõrgkooli virtuaalstendidele kui ka kodulehele üles. Näiteks plaanime kõrgkooli tegevuste sarja "Koolipere kaasamine" raames 29. aprillil kell 12.00 kõrgkoolis kab 309 läbi viia eesti keelele pühendatud seminari "korrektne eesti keel igapäevaelus". Selle seminari eesmärk on õpetada korrektset e-kirja kirjutamist, toome hästi palju näiteid erinevatest vigadest, mida igapäevases keelekasutuses tehakse. Ühe näitena võin tuua selle, et e-kirja lõppu kirjutatakse väga tihti "Tänud!". See ei ole eesti keeles korrektne, korrektne on kirjutada ainsuses "Suur tänu!". Ka sõna "aitäh!" õigekirjavigu kohtab päris tihti. Nii et ootame huvilisi oma seminarile!

2. Kuidas leidsid tee eesti keele õpetaja ametini ja mis Sulle eesti keele õpetamise juures enim meeldib?
Mulle meeldis juba lapsena palju lugeda. Olen pärit maalt ja mäletan kunagist külaraamatukogu, kus pidevalt käisin ja tõin alati koju palju raamatuid. Mulle meeldis lugeda kõike – nii proosat, luulet kui ka näitekirjandust, lugesin nii klassikuid kui ka uudiskirjandust. Lemmikautorid olid sel ajal nt Goethe, Mutt, Kaplinski ja Trubetsky. Internetti sellel ajal ei olnud, televiisorist tuli ka väga ühekülgne temaatika ja nii jäigi üle oma maailma rikastada lugemisega. Loomulikult kirjutasin ka ise sahtlisse luuletusi. Samuti meeldis mulle joonistada, käisin põhikooli ja keskkooli ajal ka kunstiringis. Nii oligi väga loogiline valik pärast keskkooli lõpetamist õppima asuda kas kunsti või filoloogiat. Mina valisin viimase Tartu Ülikoolis. Seal oli uus eriala – eesti keel võõrkeelena ja seda ma õppima asusingi. Ja seal algas muidugi veel suuremas mahus raamatute "neelamine“. Aga kummalisel kombel ülikoolis õppimise ajal avastasin, et olen ikka rohkem nn keeleinimene, mitte kirjandusinimene. Pärast ülikooli lõpetamist asusin tööle eesti keele ja kirjanduse õpetajana Räpina Ühisgümnaasiumis. Seal töötasin 3 aastat ja see oli tegelikult väga huvitav aeg – oli palju uut ning õppisin ise palju juurde. Mulle tõesti meeldib eesti keelt õpetada, kõrgkoolis õpetan eesti teaduskeelt erinevate õppekavade üliõpilastele. Meeldib see, et kuigi tihtipeale tundub üliõpilastele meie tundide alguses, et midagi uut pole võimalik õppida, ütlevad paljud kursuse jooksul, et nad said õppetöö käigus palju uusi teadmisi korrektse keelekasutuse kohta ja väga hea on saada õpetamise kohta tagasisidet üliõpilaste referaatidest. Olen praeguseks õpetajana töötanud 23 aastat ja võin öelda, et see amet ei lase laisaks muutuda, sest pidevalt peab kursis olema keeleuuenduste ja -muudatustega, samuti õpin ka igal aastal midagi uut ja huvitavat üliõpilaste referaatidest tervishoiu teemadel juurde. Nii et see õppimise ja õpetamise protsess on vastastikune.

3. Mida pead kõige olulisemaks oma loengute ja praktikumide ülesehitamisel?
Mulle endale meeldib, kui keeletund on hästi praktiline ja seetõttu ma loenguid annan väga vähesel määral. Pigem peab tund olema selline, et õppija saab ise rääkida ja ise harjutada, sest nii ta näeb seoseid oma igapäevatöö ja -õpingutega ja seetõttu arvan, et praktilised keeletunnid on efektiivsemad. Väga oluline on ennast lektorina kursis hoida keeleuuendustega. Tagasiside on väga oluline, sest sealt näen mina arenguvajadusi.

4. Missugused on Sinu hobid, mida Sulle meeldib vabal ajal teha?
Hakkasin 9 aastat tagasi koos oma lapsega ujumas käima, see on jäänud mu hobiks siiamaani ning vees mulle meeldib! Tegelikult õppisingi ujuma koos oma lapsega. Mul on kodus kapis ka mõned emade kategoorias võidetud ujumismedalid! Käin koos lapsega suviti ujumislaagris ja hoian ennast kursis ujumisvõistluste tulemustega. Lisaks meeldib mulle küpsetada, perega aega veeta ja natuke leian aega ka oma sõprade jaoks. Tihti jääb hobide jaoks aega väheks ja see on probleem.

5. Mis on elus kõige tähtsam?
Seda on palju: olla positiivne; olla oma pere ning sõprade jaoks olemas; rääkida, rääkida ja veel kord rääkida (selleks meil ju keel on :)); õppida igas olukorras; mitte paigal seista, vaid pidevalt areneda ja otsida uusi väljakutseid; teha kõike südamega; ja teha seda kõike ilusas ja korrektses emakeeles!

Head ilusa ja selge eesti keele aastat kõigile!