Persoonilugu - Urve Kaasik-Aaslav

1. Sind esitati 2019. aasta Õpetaja Gala "Riiklik elutööpreemia" kandidaadiks. Mida tunnustusest arvad? 
Olen meelitatud ja tänulik, selle eest, et minu tööd on märgatud ja tunnustatud, seega tunnen end ametis vajalikuna. 

2. Kuidas leidsid tee õppejõu ametini ja kuidas nii kaua õppejõu ametis vastu pidada? 
Vastata saab tõdemusega, et sõna õpetab ja eeskuju kasvatab. Minul oli eeskuju sellest perioodist kui õppisin aastatel 1967–1970 Tallinna Meditsiinikoolis ämmaemanda erialal. Tol ajal toimusid regulaarsed baltiriikidevahelised meditsiinikoolide konverentsid. Nii õnnestus minulgi ühel aastal esineda ettekandega teemal „Rasedus ja sisehaigused“ (selgituseks, et õendus ja ämmaemandus olid nõukogude ajal tundmatud mõisted) Kaunases toimuval  Läti, Leedu ja Eesti meditsiinikoolide ühisel kokkusaamisel. Konverentsi päevadel tegeles eesti grupiga Kaunase meditsiinikooli õppejõud (nime kahjuks ei mäleta), kes töötas ka tervishoiu alal. Tema tutvustas meile Kaunase Meditsiinikooli ja korraldas linnaekskursiooni. Meelde on jäänud tolle õppejõu lihtsus, entusiastlik, julgustav hoiak, sõbralik suhtumine, rõõmsameelsus, laialdased teadmised oma riigist ja erialast. Tundsime end võõras keskkonnas  kindlana ja õppejõuga samaväärsetena. Sellest ka eeskuju, mis ajendas mind valima, lisaks töötamisele tervishoius, õppejõu töö. Kasuks tuli ka 1981. aastal kaks tööpakkumist, üks tolleaegsesse Tallinna  Kiirabihaiglasse (Põhja-Eesti Regionaalhaigla) ja teine Tallinna Meditsiinikooli ämmaemandate ja velskrite osakonnajuhataja ametikohale. Otsustasin jätkata mõlemas ametis, kuna juba mitu aastat tagasi oli lõppenud minu ülikoolijärgne kohustuslik tööperiood Kingissepa Rajoonihaiglas.  

Vastus küsimuse teisele poolele. Ma ei nimeta ametis töötamist vastupidamiseks, töö annab väärikuse, töö ei ole muutunud igavaks rutiiniks, kuna meie õppeasutus on pidevas arengus, töökeskkond ajakohastunud, tehnilised vahendid täiustunud ja õppeprotsess kaasajastunud. Minu töö on loominguline tegevus, sest õppeprotsess  on impovisatsioon, milles õppejõud on juhendaja ja toetaja võimaldades õppijatel ennast teostada, nagu improteatris, kus stseen sünnib kohapeal. Erinevus vaid selles, et õppetöö läbiviimine eeldab nii õppijate- kui juhendajapoolset ettevalmistamist, sisulist arutelu, oma ja teiste vigadest õppimist ning seda võimaldab kõrgkooli simulatsioonikeskuses läbiviidav simulatsioonõpe. 

3. Mida pead kõige olulisemaks oma loengute ja praktikumide ülesehitamisel? 
Arvan, et kõrgkool peab kasvatama inimest, kes pole ainult vajalik tööturul, vaid ka inimlike väärtuste kandja. Õppeprotsessis pean oluliseks üliõpilaste baasteadmiste omandamist, õppematerjalist arusaamist, mõtestatud õppimist, seoste loomise oskust, tagasisidestamise protsessi ja arengut, õppijatega koos õppimist ja arenemist. Sel eesmärgil ja koolipoolsel ning üliõpilaste soovitusel on kokkupandud ka mitmed erialased õppematerjalid, mis on kättesaadavad kõrgkooli raamatukogus ja koostatud kaheosaline sünnitusabi õpik Moodle keskkonnas. 

4. Millega tegeled vabal ajal, mis on Sinu hobid? 
Lapsepõlves paberist nukkude ja nendele riietuse joonistamine oli sage tegevus, kusjuures sõbrannadega n-ö võistlesime, kes disainib põnevamaid moode. Ilmselt olin ka oma joonistamisõpetajatele „silma jäänud“, sest soovitati edasiõppimist tollases Eesti Kunstiinstituudis moedisaini erialal, kuid minu jaoks oli joonistamine ainult hobi. Viimasel paaril aastal olen püüdnud sellega tegeleda joonistades sõbralikke šarže. Vabal ajal tunnen end hästi metsas, mere ääres ja orelikontserdil. Käin teatris, näitustel ja loen, eriti uusimat ilukirjandaust. Võimalusel osalen uue kirjanduse esitlustel raamatukauplustes „Apollo“ ja „Rahva Raamat“. Hobiks on ka reisimine, mis võimaldab puhata, näha maailma ja paneb „meeled särisema“. 

5. Mis on elus kõige tähtsam? 
Arvan, et rahulolu tunne on eelduseks heale tervisele, eluga toimetulekule  ja õnnelikkusele.