Skip to main content

Rektori inauguratsiooni kõne

Austatud haridus- ja teadusminister, nõunike kogu esimees, nõunike kogu liikmed, rektorite nõukogu esindajad, nõukogu liikmed, õppejõud ja kooli töötajad, vilistlased, õppijad, kõik külalised.

Täna oleme kogunenud siia kahel põhjusel. Esiteks on endine Tallinna Meditsiinikool ja nüüdne Tallinna Tervishoiu Kõrgkool saanud 66 aastaseks ja sünnipäeva tähistamine on ühendatud rektori inauguratsiooni tseremooniaga. See ei ole juhuslik kokkulangevus, see on austusavaldus koolile ja kooli liikmetele ning kooli õppijatele ja toetajatele.
Kui tutvuda kooli ajalooga, siis selgub, et kool on oma arengu jooksul läbinud mitmeid etappe:

  • 16.oktoobril 1940. aastal Eestis loodud kool töötas Teise maailmasõja ajal Tambovis
  • Tallinnas töötati aastakümneid ilma oma majata, olles üürilistena erinevate koolide, apteekide, keskhaigla ja hambaproteesi töökoja juures, kuid siiski suudeti avada õppetöö Kohtla-Järvel
  • alates 1943. aastast on koolil olnud 15 direktorit, väga paljud nendest vahetusid lühikeste ajavahemike järel, mis teeb keskmiseks töötamise ajaks 4, 1 aastat
  • keerulistest aegadest hoolimata suudeti koostöös erialade organisatsioonidega ja tööandjatega välja töötada kõrghariduse õppekavad ja selle protsessi tulemusena avati 1996. aastal õdede kõrghariduse tasemel õpe, järgmisena ämmaemandate, siis optometristi, farmatseudi, hambatehniku ja tegevusterapeudi õpe
  • suudeti läbida akrediteerimine ja ümberkorraldamise protsess
  • 2005. aastal sai kool uue nime, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, jätkatakse Tallinna Meditsiinikooli õigusjärglasena
  • 2006. aasta septembrist on koolil jälle peale aastakümnete pikkuse pausi struktuuriüksus Kohtla-Järvel ja õppijate arv kogu koolis läheneb 1400-le

Täna on minule langenud eriline au olla esimene rektor ja saada esimene ametikett.

Põhimäärus kohustab meid läbi viima kõrgetasemelist õppetööd nii kõrghariduse kui kutsehariduse tasemel, tegema rakendusuuringuid ja lõppkokkuvõtteks osalema tervishoiupoliitika kujundamises. See kõlav lause põhimääruses võib tunduda kunstlik ja isegi liiga julge. Samas on meie õppejõud kursis oma valdkonnas toimuvaga projektides ja uuringutes osalemise kaudu nii rahvusvaheliselt kui siseriiklikult, teeme tihedalt koostööd tööandjatega, erialaliitudega, osaleme riiklikes töörühmades ja anname edasi õppijale vajaliku parimal moel - nii me otseselt mõjutame tervishoidu, riigi elanikke ja selle kaudu tervishoiupoliitikat. Loomulikult on see alles algus ja arenguruumi meil jätkub.

Kuna oleme tervishoiukõrgkool ja tervishoiualadest õendus-ämmaemandus on arenenud teistes erialadest kiiremini, siis julgen oma kõnes avada õenduse arengut, erinevaid autoriteete tsiteerides. Läbi ühe kutseala arengu mõistmise muutub mõistetavaks ka teiste sama valdkonna kutsealade arengu üldplaan. Õendustöö on välja kasvanud situatsioonist, mille avab ilmekalt Florence Nightingale ütlus: "Lugematuid kordi on öeldud ja kirjutatud, et iga naine on hea põetaja. Mina seevastu usun, et põetustöö alustest ei teata praegu midagi". Sellest ajastust järgnevat ajastut võiks kujukalt kirjeldada läbi 1977. aastal välja antud Gagunova õpiku abil: "Meditsiiniõde täidab arsti korraldusi. Mõningaid protseduure (näiteks süstimised, kupud, sinepiplaastrid, klistiirid jt) teeb ta iseseisvalt, keerulisemateks valmistab haige ja instrumendid ette ning abistab arsti. Palatiõde võtab iga päev osa arsti ringkäigust, abistab teda haigete vaatlusel, teatab oma tähelepanekuist ja saab arstilt uusi korraldusi. Ringkäigu vältel tutvub õde iga patsiendi haiguse olemusega ja temale määratud raviga ning teeb enesele selgeks, mida peab eriti tähelepanelikult jälgima" (Gagunova 1977, 8).

Ühiskond areneb ja ootused koolitusele ja õppe läbinule muutuvad. Krause-t, Salo-t (1993, 67). tsiteerides "Seda, milliseks mingi elukutse õppimise sisu ja elukutse enese sisu kujuneb, mõjutavad ühiskondlikust olukorrast välja kerkivad rahvastiku tervise vajadused, mida omakorda mõjutab kultuur ja kasutada olevad jõuvarud. Ühiskonnast tulenevaid väljakutseid võib jälgida poliitiliste, religioossete, sotsiaalsete ja majanduslike tegurite valguses. Samuti ümbritseva muutused asetavad nõudmisi õendustööle. Inimeste elustiili muutused, tervise – ja haiguskäsitluse muutumised, tervishoiu ressursside muutused mõjutavad seda, milliseks kujuneb õenduse elukutse". Tänaseks on õdede koolitajate ülesandeks koolitada praktiliste kutseoskustega õdesid, kellel on piisavad teoreetilised teadmised ja praktilised oskused ning valmisolek oma tegevusega edendada üksikisikute, perede ja kogukondade tervist, ennetada haigusi ja tegeleda haiguste tagajärgedega ning toetada patsiente ja nende peresid. Koolitus peab andma õppijale valmiduse elukestvaks õppeks ja oma töö arendamiseks ning uurimiseks. Asjatundjast õppejõud oskab ühendada praktiliste näidete abil tõenduspõhist teavet ja kogemusi nii, et õppija mõistab mõlema olulisust ja vajadust

Tuleviku ootusi õdedele kirjeldab Mesämuuronen järgmiselt: "Tulevikus on õdede kutsenõuetes rõhuasetus suhtlemisoskusel, empaatilisusel, sõbralikkusel, vastutustundel, hoolitsemisel, inimese paljude probleemide terviklikul mõistmisel ja abivalmidusel, võimel tegutseda kliendi asjaajajana ehk klassikalistel inimlikel võimetel. Lisaks on tulevikus rõhk koostöövõimel, uurimistöö oskusel ja oskusel hankida teadmisi, otsuse tegemise võimel, uueneva tehnoloogiaga töötamise valmidusel, juhtimisvalmidusel, juhendamise ja nõustamise valmidusel ehk uue ühiskonna poolt eeldatavatel üldistel oskustel." (Metsämuuronen 2001, 156). Õendusalase uurimistöö vajadust kinnitab see, et Euroopas on õendusteadusel tänaseks oma kindel roll ühiskonnas. Õendusteadus on tänaseks pikkade traditsioonidega, millel oma akadeemiline distsipliin, teadmusbaas ja sellel põhinev akadeemiline koolitus. Eesti akadeemiline õendusharidus sai selle aasta oktoobris 15 aastaseks ja õendusteadus astub oma esimesi samme.
Kool tegutseb sünkroonis tervishoiutöötajatele praktilises elus esitatavatest nõuetest lähtuvalt, olles samas sammu võrra ees teoreetilises plaanis ja arendustegevuses. Nii, nagu muutuvad nõudmised, muutub ka kool..või siis natuke varem. Tänapäeval on kooli roll äratada õppijas õppija kogu eluks, sest täna õpitu aegub ruttu ja kõik peavad suutma kiiresti kohaneda muutuvates tingimustes. See ei ole kerge ja turvaline elu. Õppejõud on pidevalt teel… seda nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Olles kasvanud Tallinna Meditsiinikooli põetuse õpetajast Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektoriks, tunnen sügavat austust nende inimeste suhtes, kes on mind minu teel mõjutanud, toetanud ja arendanud. Tahan südamest tänada kõiki, kellega koos oleme töötanud aastaid meditsiinikoolis, viinud koos lõpule ümberkorralduse keerulise protsessi ja murrame täna pead kõrghariduse raskel rindel.

Teile pühendan järgmised tundmatu autori read: "Üksi võin unistada suurtest tegudest, aga suuteline olen ainult väikesteks tegudeks. Koos teistega teostame ühised unelmad!"

Tänan kõiki!