Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ümarlaud kaardistab Eesti õenduse eripärasid sovetiajal

23. märtsil viib Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppetooli juhtivlektor Merle Talvik koos töörühmaga läbi seeniorõdede ümarlaua „Õdede tegevusmustrid ja töökultuur sovetiajal ning taasiseseisvunud riigis seeniorõdede vaates“, kuhu on kohale kutsutud 10 nõukogude ajal ja vahetult Eesti taasiseseisvumise järgselt töötanud õde.

Ümarlaua vestluste käigus räägitakse sovetiaja töökultuurist ja õdede tunnustamistest, õdede kuvandist ja professiooni kujunemisest, toonastest suhetest, ideoloogiatest, töövahenditest, riietusest, nende korrashoiust ja paljust muust põnevast. Vestluse eesmärk on kaardistada Eesti õenduse ajaloo üks ajajärk, et läbi aastate toimunud arenguid veelgi paremini mõista ning inimeste teadmisi rikastada.

Seeniorõde Mai Kull on kirjeldanud nõukogude aja õe olukorrast tingitud loomingulisust: “Nõukogude ajal tilgasüsteeme ei jätkunud, olid kummist – nagu žgutid, raske puhastada ja pesta. Ravimite kandikud olid puust, nende puhastamine oli raske, rohutopse ei olnud, tegime ise tühjadest ravimi purkidest.”

Seeniorõde Elle Ende on toonud välja, et nõukogude aja lõpus, kui seatud piirangud üha enam leevenema hakkasid, sõltus palju vaid õe enda tahtest: “Õdede tunnustamine ja nende töö väärtustamine oli nagu suure-suure ratta liikuma lükkamine, nõudis palju energiat, tõestamist, julgust, ettevõtlikkust. Õdede enda tahtest sõltus palju, eriti õppimistahtest, tahtest teha muutusi, ise muutuda ja uuendustega kaasa minna.”

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits meenutab tol ajal saadud elukooli vaid heade sõnadega: “Meie, kes me õdedeks õppisime ja õdedena töötasime sellel ajal, olime leidlikud ja julged. Vahendeid nappis tihti, palju pidime ise tegema, lisaks abipersonali puudus. Samas on minul sellel ajal töötamisest väga head mälestused ning positiivne töökogemus, mis kannab tänagi.”

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppetooli uurimistöö metoodika valdkonna juht Merle Talvik rõhutab sisemise vaatepunkti olulisuse uurimuste läbiviimisel: “Nõukogudeaegsest õendust Eestis on küll uuritud. Kuid olemasolevad uurimused on peamiselt kronoloogilised ja ülevaatlikud. Uues, tänapäevases käsitluses ei määratle kultuuriajalugu mitte uurimisobjekt, vaid vaatenurk, tähelepanu pööramine mitte ajaloolistele reaalidele, vaid nende esitustele ja käsitustele – lühidalt, tähendustele. Inimeste ettekujutusel tegelikkusest on sama suur või isegi suurem tähtsus kui tegelikkusel endal. Nii on ajalooprotsessis osalenute sisemine vaatepunkt hästi oluline. Nõukogude aegse haridusega õed on samaaegselt olnud ka uue ja kaasaegse õendushariduse välja töötajad ning alusepanijad tänapäevastele õenduse põhimõtetele Eestis. See, kuidas nemad tajuvad sovetiaega ja sellele vahetult järgnenud heitlikku iseseisvuse ülesehitamise aega, on erakordselt huvitav.”

Ümarlaud viiakse läbi Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli 2020. aastal alustatud rakendusuuringu “Nõukogudeaegne õendus Eesti ühiskonna kontekstis” raames, mille eesmärk on kirjeldada ja mõtestada sovetiaegset ideoloogilist ühiskonda, õdede töökorraldust ning õe tegevusmustreid, vastutust ja kuvandit selle ühiskonna piirides.